Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

Mustamäe armastus

Tuleb tunnistada, et eeltöö jäi tegemata minnes Polygoni vaatama 'Mustamäe armastust', teadsin küll, et noored mängivad ja mängivad Valtonit ja Unti, aga et mängisid lapsed tuli ikkagi üllatusena. Tublisti mängisid, kohe kindlasti, eriti üks noorhärra pintsakus jäi kohe eriti võimsalt oma tundlikuse ja julgusega end avada silma. Ja kontseptuualselt algne vastuvõtt ja võileivad ja etenduse järkjärguline avamine olid mõjusad. Tubli tegemine ja palju edu!

Kertu

Lihtsamat sorti loo jutustus, pisut ehk liiga selgelt välja joonistatud karakteritega, kuid ikkagi ilus, ilus lugu.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Nii nagu on leidnud oma kindla aja 'Üksinda kodus', 'Visa hing' ja 'Nimed marmortahvlil' telekalendris, oleks igati kohane ka 'Ühtse Eesti suurkogu' või pikemat kokkuvõtet projekist nimetusega 'Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha' näidata regulaarselt alati ennem rahvavalimisi riiklikus või tegelikult võib isegi kommertslikumas televisioonis. Samas jälgides kätte jõudnud valimistega päriselus pakutuvat teatripilotaaži kilulinnas, siis on rohkem kui keeruline ka parimatel ja paberitega, esitatavat komejanti üle mängida, aga siiski.

Ainum tera, mis mind eriti kriipima jäi oli no99 teatrisaalis välja mängitud eksperimentaalne aktsioon publikumi omavahelisest vastandumisest, kus lavale kutsutud üksikult seisva neidisega oli võimalik tema toetuseks laval liituda. Piltlikult öeldes 'vaba tahe' ja algselt julguse või meelsuse näitaja esimeste lavale astujate puhul, mis aga teatud hetkest muutus väiksemat sorti massi survestamiseks - kas oled laval meiega või saalis istudes meie vastu. Kuna teatri kollektiiv tegi ka selgelt oma valiku, siis jäeti mekk, et lavale minek on ikkag see õigem valik, kuigi suuremat kindlameelsust nõudis lõppeks juba publikumis istumine. Iseenesest kena näitlikustamine, kuis äärmiselt lihtne tegelikult hulka inimest üksteise vastu keerata. Samas kummastav oli hilisem Ojasoo üleolev ja põhjendamatult ülbitsev reaktsioon härrase Langi saali istuma jäämisele ja antud kontekstis põhjendatud Langi küsimusele - 'Mida te öelda tahate?'. See mäng läks minust igatahes mööda, hilisema meediumis kajastatud provokatsioonina kõlas muidugi tabavalt, kuid lavatagune Ojasoo reaktsioon oli kummastav.

Klipp ise.

Teine tera, mis küll ei kriipinud, aga pani vastupidi tunnustavalt imestuma oli läbi kogu doki selgelt välja paistev kahe inimese - Semperi ja Ojasoo omavaheline tugev side ja suhe, kogu selle inentsiivsuse ja ausa ning otsekohese suhtlemise juures, oli igast kaadrist näha usaldust ning omavahelist toetust. See oli ilus nägemine.