Jon Krakauer 'Into the Wild'

Jon Krakauer on raamatu kirja saanud ebaharilikus stiilis, suuresti põhineb eelnevalt ilmutet' artiklile ajakirjas 'Outside'. Lugu ei jookse mitte loogilise aegreana, vaid avab peatükk peatüki kaupa uusi tahke, mõtte konstruktsioone lähtuvalt kirjaniku enda kogemustest ning paralleeli otsingudest teiste sarnaste juhtumitega. Välja tuuaksegi huvitavad nimed nagu Everett Reuss, Carl McCunn, John Mallon Waterman, John Menlove Edwards, kelle ebatavaliste elulugudega tasub tutvuda.

Raamatust endast veel mõned tabavamad ütelungid:

Everett Ruess

'It is true that I miss intelligent companionship, but there are so few with whom I can share the things that mean so much to me that I have learned to contain myself.'

Everett Ruess
'I have been thinking more and more that I shall always be a lone wanderer of the wilderness. God, how the trail lures me. You can not comprehend its resistless fascination for me. After all the lone trail is the best.'

Jon Krakauer
'We like companionship, see, but we can't stand to be around people for very long. So we go get ourselves lost, come back for a while, then get the hell out again.'

John Muir
'But we little know until tried how much of the uncontrollable there is in us ...'

Lev Tolstoi
'I have lived through much, and now I think I have found what is needed for happiness. A quiet secluded life in the country, with the possibility of being useful to people to whom it is easy to do good, and who are not accustomed to have it done to them; then work which one hopes may be of some use; then rest, nature, books, music, love for one's neighbor—such is my idea of happiness. And then, on top of all that, you for a mate, and children perhaps—what can more the heart of man desire?'

Maurice Herzog 'Annapurna'

Kirjatükk mägisest ekspeditsioonist eesmärgiga võtta ära esmakordselt inimkonna ajaloos 8000m mäetipp. Kirja sai tänu ekspeditsiooni juhi, alpinisti Maurice Herzogi dikteeritud meenutustele, haiglavoodist, kus härra veetis pärast retke mitmeid kuid, võideldes nii füüsilise valu kui depressiooniga. Raske uskuda, et sellises konditsioonis on kirja saanud niivõrd elujaatav, positiivne, helge ning kaasahaarav jutustus, mitte proosakirjaniku poolt. Seikluslikust võtmest ning magnetiseerivast toimest, üks parimaid kogetuid siiani üldse.

Philippe Auclair 'Cantona: The Rebel Who Would Be King'

Eric Daniel Pierre Cantona nimelise härra kohta on juba jõutud õige mitu autobiograafilist kogumikku välja anda, siinjuures pole ta ühegi teosega otsest koostööd ise olnud nõus tegema, vaid pigemiti andnud vaid nõusoleku ilmutamiseks. Võrgust leitud hinnangute väitel siiani ilmunuist parim on Philippe Auclairi kirjapandu, Ericu kasvamisest ja tegemistest nii enne Old Traffordile saabumist, kui ka juba kuninga seisusesse tõusmisest Manchesteris, kuid kahjuks vähe sõnastust Stretford Endi ikooni pärastistest tegemistest peale jalgpalluri ameti maha panemist. Loo kirjapanija näol on tegemist prantslasest kirjatsuraga, kes kajastab tänini inglise jalgpalli 'France Football'-i nimelisele ajakirjas, mida loetakse ühtlasi üheks maailma prestiižheimaks. Seal hulgas on võtnud trükis vaevaks anda välja ka tänaseks juba ilma (esiti ainult vana-maailma) parima palluri tiitlit - Ballon d'Or-i. See aga selleks.

Auclairi kirjapandu tugevaim külg joonistubki välja härrase enda taustast - ühelt poolt Cantonaga jagatud rahvusest ning teisalt, veelgi et olulisemast - aegade jooksul välja kujunenud ajakirjaniku suhetevõrgustikust kohalikul Prantsuse vutimaastikul. Eelnevast tulenevalt on Ericu lapsepõlv, mürsiku iga ja kogu karjäär Prantsusmaal vägagi põhjalikult ning ilusasti välja joonistatud ning lahti üritatud murda ka niivõrd vastuoluliseks isiksuseks kujunemise lugu. Üritatud, sest Eric ise ei nõustunud raamatu osas koostööd tegema, kui täpsem olla, siis pigemiti Phillippe aimates ette Ericu vastust ei vaevunud ka küsima. Ainest on võetud trükistele või muudele meediumitele antud intervjuudest, letti võetud endisi kooliõpetajaid, treenereid, meeskonnakaaslasi, sõpru, väidetavalt kokku üle 200 intervjuu, kuid ei isa, vendade, ega ka naise, lastega ole juttu pikemalt kui üldse tehtud, mis jätab loetust välise vaatluse mulje ja kuigi sügavale minna ei ole olnud võimalik. Lugemist uue ja huvitava võtmes jagub aga küllaga, kirjapanija on osanud tohutust materjali hulgast välja sõeluda oma selge nägemuse, mis minu subjektiivsuses tundub ka igati objektiivne olevat. Teiseks tuleb tunnistada, täitsa kaasakiskuvalt jutustavalt on ka sisu paberile vormitud. Vähemasti kuni Cantona Inglismaa karjääri alguseni, millest alates muutub jutustus tuntavalt kuivemaks, mis on lihtsasti põhjendatav jällegi härra taustaga, mis seotud enam Prantsusmaaga kui vana Albioniga.

Uueks teadmiseks kujunes:

• Cantona emapoolsete juurte pärinemine Katalooniast ja isapoolsete Sardiiniast, olles ise läbinisti 'Marseillais', kõikse pealt marseillane ja alles siis prantslane;
• jahinduse hobi lähimate sõprade ringis;
• vaimustus kaasaegsemat sorti kunstist, isiklikud ekperimenteerimised molberti ja pintsili ja fotodega;
• äärmiselt tagasihoidlik šampanje lembus ajas ja ruumis kus, saarerahva kohalik jalgpallurite kogukond ilmus nii treeningutele kui platsile jääknähtudega pigem regulaarselt kui erandlikult;
• harukordselt suur lugemus nii kaasaegsest kui klassikalisest kirjandusest, nii filosoofiast kui poeesiast.

Härra ütelusi läbi aegade:

"There is nothing more stupid than a footballer who pretends to be more indispensable than the ball. Rather than run with the ball, make the ball do the work, give it and look quickly. Look around quickly and you will be the best."
Albert to Eric

"As soon as I walked, I played football. My parents have told me: as soon as I saw a ball, I played with it. This is something I have in me ... Maybe, on the day I caressed a ball for the very first time, the sun was shining, people were happy, and it made me feel like playing football. All my life, I'll try to capture that moment again."

"A footballer isn't allowed to be crazy. And that is regrattable." [] "You must have strength to be crazy!"

"I have this passion inside that I can't handle. It's like a fire inside which has to get out and which you let out. Sometimes it wants to get out and do harm. I do myself harm. It worries me when I do harm, especially to others. But I can't be what I am without these other things to my character."

"I'm so proud the fans still sing my name, but I fear tomorrow they will stop. I fear it because I love it. And everything you love, you fear you will lose."

"Leaving a club is like leaving a woman. When you have nothing left to say, you go."
After leaving Leeds United

"I'm proud of what I achieved there, but life on memories is not much of a life."
After leaving Manchester United

Hamlet

Esmane täispikk kogemus lavalaudade ühe lakmuspaberi - Hamletiga, on nüüd tehtud, seda siis Linnateatris. Sõnaline osa oli jäänud originaalile truiks, kuid tegevustikku olid toodud eelmise sajandi koduvabariigklikule skeenele. Lahendusena iseenesest täitsa huvitav. Huvitav ei olnud juba 'Tuulepealne maa' sarja viimasest osast välja võetud järjepidev viinapitsitamine, milleks see küll vajalik on?

Näitlejaskonna koha pealt pole eriliselt olnud suurem Alo Kõrve talendi austaja, kuid tuleb tõdeda tõde, et aina enam ta mäng mulle sümpatiseerima on hakanud, seda siis Linnateatri kollektiivist. Iseenesest väga lihtsal põhjusel, alati kumab läbi härrase rollilahendusest põhjalikkus ning süübivus, karakter on detailideni läbi mõeldud ja selgeks tehtud ning ta omab ka tänuväärset oskust seda publikumini tuua. Muljetavaldav. Hamleti koha pealt jäi, aga mu jaoks karisma osa õhukeseks. Kõrve poolt pakutud hullus oli veenev hullus, kuid ilmselt oma kujutluspildis ootasin miskit teistlaadi hulluse vormi.

Jällegi tegi päris uskumatu rolli proua Võigemast, üks kõik mis žanr, üks kõik mis roll, neidis on alati vapustav. Julgeks öelda, et hetkel üks parimaid kui mitte parim naisnäitleja koduvabariigis üldse.