Uus Maailm

Tubli töö ja tahtmine härraselt Tootsenilt kogu see segasumma suvila sumisemine üles võtta, purki panna ning vaatajal ka sumiseda lasta. Kulub kindlasti dokumentaalse arhiivina kunagi ära. Uue Maailma seltsingu tegemised olin, aga suutnud enda jaoks tublisti ülemüstifitseerida kui aateliste intellektuaalide maailmaparandamise revolutsiooni, tõelisus osutus, aga tubliks, tahtmist ja tegutsemist täis tudengikommuuniks, mida kohatud ka lõunaosariikide ülikoolilinnas, mis on igati kiiduväärt, samas rappis tugevasti elamust ennast.

Paris, Texas

Wim Wenders on suutnud valmis sepistada täeisti fenomenaalse tüki filmi. Tempo, sõna, teema, näitlejate esitus, muusika kõik kõditavad perfektselt mu maitsemeeli. Käesoleva hooaja parim elamus kohe kindlasti.

Submarino

Kopenhaageni enda Thomas Vinterberg pakub kargelt külma ning brutaalselt ja nii ka ühtlasi usutavat vana-maailma kino, ilma liigsete toretsusteta ning ilustamisteta. On kaks poissi. On lugu. On trauma, mis kandub edasi lapsepõlvest meheikka, üks leiab ühe väljapääsu olukorrast, teine teise. Mõlemad on näilised pääseteed, kuna ei päästa taagast, mis varjutab meeste tänapäeva. Ainus, mis suudab leevendada ja ehk ka parandada haavu on teise osapoole andestus.

Kolm sõna filmist ka Wikis.

Suur õgimine

Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.

Roheline Universum | Green Universe | Das grüne Wunder

Käesoleva hooaja Matsalu loodusfilmide festival valis oma repertuaarist parimaks Saksa riigi kodaniku Jan Hafti kuue aastaga, 70-s eripaigas Euroopas üles võetud kaadrid metsast ja metsa asustajadest. Kokku 250h filmirulli vormus lõppeks 90 minutiks tõesti suurepäraseks rännakuks looduserüppe. Härrasel on õnnestunud tabada imetabaselt kenasi, ilumeelt paitavalt elu ning üllatada ka lähenemisnurgaga. Näituseks - meelde kriipiv stseen üksi ringirändavast mesilasemast, kes leiab sobiva suurusega puuõõnsuse oma koloonia rajamiseks, juhuslikult on sama puuõõnsuse okupeerinud elamispaigana ka hiirepiiga. Üllatama pani mesilasema tarmukus kui ta astel õieli asus kodanikku hiirt välja puksima oma tulevasest elupaigast ja mis kõikse üllatavam see tal õnnestuski. Või siis teine ülesvõte kus, üks tiivuline kasutas enesehügieeniks sipelgapesa ning sipelgate poolt pakutavat happevanni, maandudes keset pesa ja lastes end pritsida sipelgate happel. Toimis. Igal juhul hinge paitav elamus, mis tõenäolisetl jõuab kunagi ka koduvabariigi rahvusringhäälingus eetrisse.

Lõpusirge | La ligne droite

Erinevus rikastab programmi raames pakuti Artise kinos prantslaste kokku klopsitud 'Lõpusirget'. Täpsemalt Artise lehelt -

Leila, endine tippsportlane, nõustub vanglast vabanedes treenima Yannicki, noort jooksjat, kes kaotas autoõnnetuses nägemise. Mõlemal on vaja üle saada oma mineviku taagast ning peagi mõistavad noormees ja neiu, et neil on nii mõndagi ühist...

Puhastus

Sofi Oksaneni 'Puhastus' polnud hinge harimise menüsse varemalt sisse juhtunud ei literatuurses, ega teatraalses vormis, oli päris esmane kohting nii puhtamat sorti lehena. Kogu teost seirav furoor oli siiani leidnud tee must mööda minna ja kõikse suuremaks kahjuks läks nii ka filmiga. 

Siinjuures tuleb märkida ära, et filmis olid suurepäraselt ausalt väljamängitud mõjuvad rollid, eriti Kristjani esitus Pashana ning teisalt erakordselt peenetundeliselt ning kvaliteetselt töötav kaamera ning kunstniku töö, värvide ja meeleolude kokku sobitamisel. Kõik, kõik oli filigraanselt paigas ning ei logisenud, kägisenud kuskilt. Hinge lõikuv sündmustik veel kogu loo tuumaks, perfektne kompott peaks nagu laual olema. Ometi ei toiminud kohe kuidagist, kohe esimestest kaadridest alates, blokkisin pakutava ära, sulgusin, istusin tuimalt aja ära ning kogu muusika. Ja just nimelt see mind närima jäigi, film, mis oleks pidanud mõjuma jättis vastupidiselt hinge tühjaks, külmaks. Kummastav kogemus, mis häirima jäi.