Oludega tutvumiseks läheb värske vangivalvur Juan juba päev varem oma töökohale. Ootamatu juhuse tõttu tutvustaval ringkäigul leiab Juan end üksinda vangikongist. Läheduses pole ühtki teist töökaaslast ning alanud on vangide mäss. Ainsaks võimaluseks ellu jääda ning vanglast pääseda on kohaneda tekkinud olukorraga ning veenda rahutuste juhti Malamadret, et ka Juan on vanglas karistust kandmas.
Ei old ühtigi nii veenev härrase Cyril Tuchi dokumentalistika või olin ma põhjendamatult üles köetud, aga ilmselgelt oli niivõrd mitmekihiline, põnev, eetilisuse olemust, musta-valget, propagandat, kahe suure titaani võitlust, antud aega-ruumi käsitlev teema liigselt suur amps kodanikule. Hoolimata 5 aastasest filmimisest ja töötlemisest suutis film jääda igas aspektis pinnapealseks, jäigi arusaamatuks miks oli vaja kõike ja korraga ampsata ning ühte ajalisse raami suruda kogu kompotti, selle asemel, et keskenduda ühele ja teha seda põhjalikult. Ainum ainulaadsus, mida kaasa võtta, peitus hektilistes härraste kaasvõitljejate ning poja intervjuudes, mis tõesti olid huvitav kuulamine.
Asghar Farhadi, pakub rahulikus tempos voolava, kuid samas pingest tiine sissevaate Iraani kultuuriruumi. Peatudes erinevate ühiskonnakihtide, naise-mehe, lapse-lapsevanema, põlvkondade, ametivõimude ning kodanike omavahelistel suhetel. Kui esmasel pilgul võib mulje jääda, et tegelaskujud on sirgejooneliselt ning üheselt tajutavalt välja joonistatud, siis iga minutiga, mida film edasi kerib saab selgemaks, et ei saa nii must-valgelt ühtigi öelda, kel on õigus ja kes eksib. Iga rohkem pildis olev tegelaskuju on oma olemuselt hea inimene, omades austust väärivad põhimõtteid, mida ka tegudeks vormidakse, kuid ometi laseb Farhadi elul mängida inimesed nurka, valiku juurde, kus tuleb otsus langetada põhimõtete või isikliku heaolu kasuks. Ja mitte väga üllatuslikult on valiku variandid vägagi erinevad, üllatuslik on, aga tegelaskujude tehtud valik. Kes osutub pragmaatiks ja valib heaolu, kes sahkerdab, et otsida võimalusi otsusest kõrvalehiilimiseks, kes asetab otsuse teiste õlgadele, kes jääb oma põhimõtedele kindlaks. Lõppeks taandub kõik subjektiivsele hinnangule, kas kaotus väärib põhimõttekindust või vastupidi.
Klassikaline draama. Linnateater. Elmo Nüganen. Kolm komponenti kokku ja klassikalisemat sorti teatri tipptase ongi käes. Lausa imetabaselt tublisti on nii mitmel tasandil läbi põimitud dramaatilised sündmused, inimestevahelised suhted ning ajadimensioon. Kraaps ja kummardus!
Eriliselt jäi meenuma veel Külli Teetamm-i vaikne, kuid seda enam mõjus mäng. Kord veel - imetabane.
Posts
