Keegi ütles ...

36h miks? Tõesti miks? Miks on vaja 42h järjest üleval olla, miks on vaja gurmaanitseda geelituubiga, teades, et toit ja jook on kohe lõppemas, miks on vaja olla öösel miinuskraadidega metsas omamata igasugust aimdust orientatatsioonist, miks on vaja võidelda alajahtumisega, miks? Põhjus on rohkem kui proosaline, võib öelda isegi, et klišee maiguline. Keskajast küll seda puhku. Ihu nuhtlemine viib vaimse tasakaaluni. Ausalt öeldes, kui testida inimvõimete reserve, siis pesitseb meis igasühes järjekindla sitika elutahe. Nii, on. Enamus inimesi ei kujuta ettegi, milleks nad tegelikult suutelised on. Ekstreemolukorrad toidavad vaimu. Raske on ärrituda argipäeva muredele, kui oled viidud heaolu püramiidi madalamaile astmeile, ehk siis muretsedes täis kõhu, soojatunde, mõne tunnise une pärast. Pärast sellist kogemust tulles tagasi argiellu, tunned, et oled pseudoprobleemide sees. Argine igapäev ärritab üha vähem.