Tyler Durden ütles ...

Asjad mida sa omad, hakkavad lõpuks omama sind ennast.

Alar Sikk ütles ...

Ei ole võimalik kogeda ülimat õnne,
kui pole kogenud ülimat raskust.
Ei tunne vee maitset see,
kes pole kunagi janus olnud.

Kui hakkad tühja-tähja peale,
nina krimpsutama, on aeg jälle
mägedesse minna. Käin seal,
et aru saada, kui hea elu meil siin tegelikult on.

Mida metsikum loodus,
mida vaesemad olud - seda põnevam paik.

Keegi ütles ...

36h miks? Tõesti miks? Miks on vaja 42h järjest üleval olla, miks on vaja gurmaanitseda geelituubiga, teades, et toit ja jook on kohe lõppemas, miks on vaja olla öösel miinuskraadidega metsas omamata igasugust aimdust orientatatsioonist, miks on vaja võidelda alajahtumisega, miks? Põhjus on rohkem kui proosaline, võib öelda isegi, et klišee maiguline. Keskajast küll seda puhku. Ihu nuhtlemine viib vaimse tasakaaluni. Ausalt öeldes, kui testida inimvõimete reserve, siis pesitseb meis igasühes järjekindla sitika elutahe. Nii, on. Enamus inimesi ei kujuta ettegi, milleks nad tegelikult suutelised on. Ekstreemolukorrad toidavad vaimu. Raske on ärrituda argipäeva muredele, kui oled viidud heaolu püramiidi madalamaile astmeile, ehk siis muretsedes täis kõhu, soojatunde, mõne tunnise une pärast. Pärast sellist kogemust tulles tagasi argiellu, tunned, et oled pseudoprobleemide sees. Argine igapäev ärritab üha vähem.

Uljas Neitsi

Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Maria Klenskaja, Ragne Pekarev tegid tööd, Taavi Teplenkovi visioonil seda puhku. Kõik noodid olid leidnud oma rea - ainult istu, rebi õlu ja naudi, va uusrikkast mauk. Elu ju ongi lihtne, peabki olema. Mõistan. Isegi liiga hästi mõistan. Kuid siiski, küsimus sulle Taavi, miks? Ometi sa ei pea ju olema nii läbinähtavate paralleelidega draamateatri tüüpjant. Kindlasti mitte. Rahal on ka teisi värve. On.

Mõtteid tekkis veel mitu. Kas tõesti draamateater mannutab isiksusi? Tõnu Aav? Tõnu Kark? Maria Avdjushko? Tõnu Oja? Mait Malmsten? Lembit Ulfsak? Maria Klenskaja? Miks mitte ka Jan Uuspõld? Näitlejad. Tead ju. Tunned ju kõiki. Puhas kuld lavakast, ütlen mina. Kuid nimeta mulle nüüd üks etendus nendega draamast. Just täpselt.

Nüüd ongi mitu. Mõtteid siis. Hämmeldun endiselt. Teatris, kinos, õues, duši all ja veel ja veel. Kuidas võib ometi olla nii lihtne, teha huumorit. Algatuseks tuleb leida spetaaklile põhjus. Põhjus leitud on šüzhee juba lihtne. Vaja on purjakil olekus tegelaskuju. Ja sul on hitt. Ei ole oluline kas tegelaskuju on elukutseline alkoholist, teismelisusest ennast otsiv preilina, meditsiiniline idioot, naabrikass, vanur või kolmesuve näinud tatikas. Tähtis on joove. Ja kohe on rõõmu kui palju. Kas see siis ongi siis sulle ja mulle äratundmisrõõm? Eestlase alkoholismus? Ma tõesti loodan, et mitte. Kuid nii vast on. Päris hirmus tunne tekib kohe. Siit ka ettepanek. Ära toeta seda paska, ära naera purjus inimeste, ära naera purjus loomade pihta. See ei ole naljakas, see on kurb. Isegi päris kole võiks öelda.

Nummer kolm. Mõttetera tulevastele lapsevanematele. Nime järeltulevatele põlvedele otsi surnuaiast või Kivirähkist. Margarhita, Brunhild, Leemet, Joosep, Muna Ott, Õuna Endel. Karista või õnnista. Sinu võsuke, sinu valik.

Arvamus Sirpist.