Wednesday, May 20, 2015

Varesele valu


Linnateatri ja Draamateatri kahasse tehtud projekti või siis tegelikult Paavo Piiki ning Mari-Liis Lille kahasse tehtud projekti üks pooltest ('Harakale haigus') oli piisavalt mõjus, et isutas kaema minna ka teist poolikut Draamateatris. Temaatika pöörleb siingi depressiooni ümber, andmaks aimdust meie ümber olevate kodanike tegelikust argipäevast, painavast edukultusest, töönarkomaaniast ning lapsepõlvest kaasa võetud taagast. Just viimasele oli 'Varesele valu'-s rohkesti eetriaega antud, teagi kui täpselt Mari-Liis ja Paavo need kaks etendust kokku kudusid, palju panustas Mari-Liis Draamateatri tükki ning palju Paavo Linnateatri omasse, kuid 'Harakale haigus'-est ei jäänud meenuma niivõrd tugev rõhuasetus varasemast noorusest lahtiharutamata pundardest. Enamus neid lugusid jooksid pisut üllatavalt sama algpõhjuse juurde - isa ja tavaliselt joodikisa juurde. Üllatav ei ole põhjus ise, vaid sama põhjuse kordumine loost-loosse, uuesti ja uuesti. Huvitav oleks teada, kas see oli nüüd teadlik esiletõstmine või kogu lugude arvust nii mitmed viivadki reaalselt selle sama tõdemuse juurde. Erandlikuks looks oli ses võtmes ühe Hendrik Kalmeti ettemängitud lugu, kus noort IT-s töötavat rüütlit muserdas rutiin ning päevast-päeva korduvad mustrid nii enda tegevuses kui nägudes, mida näed, kui uudistes mida loed, otsid nagu narkomaan midagi uut, kuid ükski doos ei ole piisavat tugev enam, et murda monotoonset tooni ning pakkuda miskit uut ja värsket, kõik on juba olnud ja tuttav. See oli ka ainum lugu, kus leidsin teatavat ärtundmise rõõmu.

Näitelejate osas jäid tegelikult seisud samaks, mis 'Harakale haigus' puhul, nii hingestatuse kui usutavuse osas olid isiklikud lemmikud Kalmet ja Ratasepp. Teiste osas oli minu jaoks liiga palju teatrit.

Thursday, May 14, 2015

Aare Pilv - 'Ramadaan'


...tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt.