Friday, January 31, 2014

Kaksikõed | Twin Sisters



Riin Eensalu DocPointi lehelt:

2003. aastal leiti Hiinas pappkarbist mahajäetud kaksikõed. Nad viidi lastekodusse ja nagu seal tihti juhtub, pandi valmis läände adopteerimiseks. Administratsioon otsustas, et parem oleks nad eraldada ja kaksikuteks olemist varjata. Ühe õe lapsendas Ameerika pere ning teise Norra. Juhuse kaudu avastasid värsked vanemad aga, et lapsed - Mia ja Aleksandra - on ju kaksikud. See pani nad raske valiku ette. Juhtunule aga polnud võimalik enam tagasikäiku anda ning nii ongi üks õdedest kasvamas üles Sacramentos, Californias ning teine maalilises Norra väikekülas. Pered aga jäid omavahel suhtlema ning kui kaheksa-aastane Ameerika-Mia sõidab vanematega Norra-Aleksandra juurde, tuleb välja, et kuigi üles kasvanud diametraalselt erinevates tingimustes ja kultuurikeskkonnas, on selgelt näha nende sarnasus olemuses ja käitumises ning side nende vahel kasvab üha sügavamaks. Nad ei mõista küll teineteise keelt, aga nad teavad, et teiselpool maakera elab keegi, kes on tegelikult sinu kõige lähedasem inimene, kes on sinuga nõnda sarnane, et isegi pildi pealt on raske endal ütelda kumb on kumb.
 
 

Thursday, January 23, 2014

Gary Neville 'RED: My autobiography'



Gary Neville is a Red,
is a Red,
is a Red!
Gary Neville is a Red,
he hates Scousers!
 
Järjekordne MUFC-iga seonduv kirjutis leidis oma tee lugemisse, sedant puhku e-raamatusse raamituna härrase Gary Neville arvamine oma jalgpalluri elust Old Traffordil. Ei saa just sõnada, et vanim Neville-dest langeks samasse kategooriasse kahe lemmikuima Eric-u või Roy-ga, kuid teisalt peab tunnistama ja tunnustama 'Gazza' pühendumust ja lojaalsust Unitedile, mis väljendus kadestamistväärse intensiivsusega murul ning seda kogu karjääri vältel ainult ühe klubi värvides. Räägitakse legendi - kui Gary olnud sõlminud Unitediga noores eas 7 aastase lepingu, mis kergitas nii mõnedki kulmud, küsimusega - 'Miks?', siis olla isa Neville Neville tavatsenud vastata - 'Sest nad ei andnud meile 10 aastat!' Säenset pühendumust on tänases päevas keeruline tippjalgpallist enam leida.

Talent, eeldused, ega õnn ei olnud igal juhul Gary puhul kindlasti need komponendid, mis tegid temast pikaaegse Unitedi ja vana albiooni koonduse paremkaitsja, vaid ainuüksi suur vaev ja tahtmine läbi lüüa oma lapsepõlve lemmiksatsis. Sama ülestunnistus on leitav ka raamatust. Töökus ning võitlusvaim, olid tema trumbid. Väljakul tuli anda endast kõik ja veel enam. Ehk nii ei üllata kui Gary loeb oma lapsep'lve suurimaks iidoliks samasugust tööhobu nagu 'Captain Marvel' ehk legendaarset Bryan Robson-it ja hilisemast ajast oleks olnud selleks Royston ise.
 
Samasuguse pühendumuse ning põhjalikkuse detailile ning emotsionaalse intensiivsuse on vanem Neville kaasa võtnud ka Sky telekanali 'Match of the Day' programmi kommentaatori-analüütiku rolli. Ja enamat polegi vaja, et olla hetkel tunnustatuim nö 'pundit', koduses keelepruugis ei olegi head vastet veel välja pakutud. Neville kommentaare mängu nüanssidele tasub juutjuubistki otsida, on vägagi nauditav materjal. Eelkõike just need teravalt huvitavad kommenteerimised, viisidki otsuseni raamat lugemisse võtta.
 
Paraku suuremat sorti üllatusi, seal hulgas ka paljastusi ei õnnestunud üles noppida, pikaaegsele klubi poolehoidjale, ühte või teist kanalit pidi on nii ehk naa suurem osa teavet juba avalikus vormis kohale jõudnud. Samas ühte-koma-teist uut või teisalt paralleeli endaga siiski pakuti. Näituseks:
  • Neville kirjeldas eredalt oma vanaema põikpäisust - sünnituse järgselt olla haiglas sisse astunud palatisse õde ja lugenud 'Neville? Oi milline kena nimi poisslapsele!' Samas toas olnud vanaema õde oli karanud püsti ja hüüatanud 'Eiei. Neville on ta perenimi, Neville Neville, nii küll ei lähe.' Vanaema, aga ei jäänud vastust võlga - 'Miks mitte Neville Neville? Ma panen oma pojale sellise nime nagu ise tahan!' Ja siit siis ka nimi Neville Neville. Gary ise arvas, et oma jonnakuse ja põikpäisuse on ta pärinudki oma vanaemalt. Siit tekkis ka paralleel enda päris elust, just isepäisuse tasandil.
  • Paralleel number kaks tekkis kui Gary võrdles enda ja venna Phili iseloomu, nähes ennast kui lühikese sütikuga kamandavat vanemat venda, Phili aga kui rahulikumat, muretut nooremat venda, kes saab kõigiga alati hästi läbi. No siin pole samuti vaja võtta joonlauda, et paralleeli tõmmata.
  • Gary olla hommikuinimene nagu ta isagi, motoks olevat lausa lause - 'Attack the Day!', erinevalt Becks-ist kui puhtama kujulisest õhtuinimesetõust, ometi ei seganud see erisus neil tihti tuba jagada nii klubi kui rahvuskoondise tasandil.
  • Siis teadmine, et Keanol oli Unitedi karjääri viimastel aastatel madalaim rasvaprotsent põhikoosseisu mängijadest ning ühtlasi tegeles Royston samuti joogaga ning jälgis täpselt oma toitumist, seejuures tehes veel intensiivset tööd jõusaalis. Neville hinnang oli järgmine - 'He'd become humanmachine'.
  • Kolm kommentaari veel Keanost:
    • 'Roy being Roy, there was no embarrassment about that. He was willing to live by the sword and die by it. He’d said his piece, he’d got it off his chest, and he’d take the consequences, however drastic.' (Neville kommentaar meeskondlikule koosviibimisele Fergie kontoris, kui vaadati täiskoosseisus üle legendaarsed Roy Keane kommentaarid 2005.a mängule Middlesborough-ga (1:3 kaotus) MUTV-s)
    • But perhaps his greatest gift was to create a standard of performance which demanded the very best from his team. You would look at him busting a gut and feel that you’d be betraying him if you didn’t give everything yourself.
    • It’s only because it is so rare to find anyone in football willing to speak his mind.

Wednesday, January 8, 2014

The Broken Circle Breakdown



Ilus-ilus-ilus fillm. Ei saa öelda, et jutustuv lugu oleks kuidagi erakordne või ainulaadne, aga see eest oma piiritus siiruses väga ja vägagi tundeküllane. Filmi üheks tubliks jooneks peamise kõrval oli hea ajaline liigendus režii näol, kuid peamine oli kindlasti näitlejate uskumatu usutavus ning kirss tordil filmi saatev mjusiik. Bluegrass niitis mind nagu kärgatus selgemas taevast. Kohustuslik kuulamine, rääkimata vaatamisest.


Aitäh Belgia, aitäh Felix Van Groenigen, aitäh Veerle Baetens, aitäh Johan Heldenbergh!

Alabama & Munroe


Friday, January 3, 2014

Nümfomaan. Osa I | Nymfomaniac. Volume I



Von Trier on kujunemas Jarmuschi ja Eco ja Õnnepalu kõrval nimeks, kelle tehtu jookseb kohustuslikus korras hinge harimise programmi sisse. Iga korraga isu aiva kasvab, ühes ka tahtmine, kogu loomega põhjalikumalt tutvust teha. Von Trieri käekiri on lummanud mind oma tavapäratusega tavapärases, kui nii saab öelda. Ehk juhtumused või olukorrad, mis meile ette mängitakse polegi miskit erakorraliselt rabavat, kuid kui neisse satuvad hinged, kes ei mängi ühiskondlike kirjutamata või ettekirjutatud reeglite järgi, põrkudes nii üldlevinud normatiividega, normatiividega mis on loodud või tekkinud suuremat sorti massi harmooniliseks koos eksisteerimiseks, säilitamaks püha 'status quo', on tulem raputav. Mulle on jäämas mulje, et see sama 'status quo' sümboliseeribki Von Trier-i jaoks suures osas pealiskaudsust, mõttelodevust või hoopis -argust, sellega kaasnevat sildistamist, vooluga kaasa kulgemist, mida võiks ja peaks härrase arvates aeg-ajalt rohkemal või vähemal määral rappima ja nii ka rapitakse.

Von Trier-il on ses suhtes imetabane oskus mitte kratsida üksnes säense äärmuslikkuse välispinda, vaid tungida sirgejooneliselt selle olemusse ning kirjeldada eksreemumit jõhkralt, ilma igasuguse valehäbita nii nagu ta oma olemuses võiks olla. Samal ajal kaldumata ülistamise libedale teele. Ütlemata, et ekstreemsus on uus normaalsus, vaid hoopis, et ekstreemsus on üks võimalik paralleelsus. Just see kõrvaltvaatajale näiline objektiivsus, muudabki Von Trier-i loodu usutavaks, nii mõnigi kord küll ka küüniliseks ja jõhkraks, kuid alati oma ainulaadsuses ning eheduses usutavaks. Nii on ka mehe viimatise, Nümfomaani saagaga.

Filmi sai kokku lausa kaks, kuna Von Trier ise ei leidnud võimalust materjali veel rohkem tavapärase filmi kestvuse formaati lõikumiseks, siis saeti keskelt pooleks ja nii tuligi kaks osa, samale filmile ja ongi parem. Sest iga lugu kaheksast, mida Joe (Charlotte Gainsbourg) jutustab oma elust, avab kiht kihi haaval kujunemislugu sõtuvusest, millega Joe peab hakkama saama. Seligman-i (Stellan Skarsgard) näol leiab Joe endale tänuväärse kuulaja, kes jutustustele vahele segamistega lisab aeg-ajalt mõne põneva paralleeli või nüansi. No näituseks - kasutatakse lendõngedel (fly-fishing) söödaks enamasti putukate vastseid, mida nimetatakse bioloogia terminoloogias ka nümfideks, ehk siis nümfid, kes landivad mehi, paralleelina Joe loole meeste püüdmisest rongis. Või paralleel seksist ja polüfooniast või Fibonacci numbrid ja neid kõrvalepõikeid oli omajagu.
 
Mõjuvaim moment neist lugudest oli Joe tõdemus, et mingist hetkest ta lihtsalt kaotas võime armastust tunda, armastada, klõps ja oli läinud ning enam ta seda oma edasises elus üles leida ei suutnud, ega ka lõppeks väga ihanud. Olulisemaks sai iha rahuldamine.
 
Ilus ütlelung filmist, Joe-lt - Perhaps the only difference between me and other people is that I've always demanded more from the sunset.