Viimatisest 'Submarino'-st, mis oli igati hea vaatamine juba, on Vinterberg astunud tubli sammu edasi või on lihtsalt töölauda õnnistatud hunnitu käsikirjaga. Igal juhul on härra võtnud viimast. Imetabaselt on õnnestunud avada ekraanil väiksema kogukonna väikekodanlikku väiklust ning teisalt ürgset, pimestavat, vanemalikku instinkti kaitsta järeltulevat põlve ja nii lihtsalt saabki ilmsüüta hing ristile saata.
Ühe tillukese inimese sügava kiindumine oma lasteaia kasvatajasse, kes juhtumisi kuulub isasemasse sugupoolde, sobilikult skandinaavialikule võrdõigsus mudelile, ei saa loodetud sooja vastust. Nii ses väikses inimeses sees, nii hämmastav kui see ka pole, hakkab kasvama armukadedusest trots ja pahaaimamatu abistav käsi teismeliselt vennalt ning tidrik poetab lasteaia direktrissile jahmatava lause. Lause, mis tõmbab käima väikekodanlikult piiratud inimese fantaasiamaailma analüüsimasina, kaks-kolm ja jõletu otsus on tehtud ning loomulikult tuleb otsustust ka oma lähima kolleegiumiga jagada, mis väikses kogukonnas tähendab paraku üht - avalikku hukkamist.
Tunnistan, et mind otseselt füüsiliselt ärritas säenne inimlik väiklus, mis omas ilmselt küll kõikse üllamaid eesmärke, kuid siiski nullis teise inimese senini elatud elu. Puhtalt ainult seepärast, et ei vaevutud kaaluma pimedas mõtlematuses ka mõnda muud stsenaariumi kui seda, mis loetud, nähtud, kuuldud kuskilt. Ehk ei vaevutud tegelikult mõtlema, mis antud kontekstis on andeksandmatu. Sama andeksandmatu kui on ajujaht.
Posts
