Mehed lumes

Põnev. Etendus ilma elava sõnata. Lihtne lugu toodi publikumini läbi erinevate dimensioonide nii ruumis kui tajus - muusika, video installatsioonide, valguse, salvestiste, helide koridorides, kajaga, kehaga, ufo maskiga, nukkudega. Just nukkudega loo lahti mängimine valgest siidist telgis asuvas laual ning tegevuse filmimine ning projitseerimine samale valgele siidile suurendatult. Uskumatult lahe, eriti veel steeni lõppakord kui jääkaru mehi telki tagasi jahtis ning samal ajal koridoris suuremat sorti mürgliks läks. Suurepärane.

Sisse jäi küll hingitsema tundmus, et kutid proovisid läbi erinevaid tehnikaid ning küsisid oma katsetuste eest ka rahvalt raha, kuid mul pole kõige vähematki vastava käitumise vastu, elamuse sain õige hea.

Tiiu Laks on Päevalehest päris ilusti kokkuvõtnud.

Pikk pink

Pikk pink ehk etendused etenduses on lavaka 24. lennu enda poolt lavastatud 6 üksteisest sõltumata lühilugu, mida mängiti hubases, ümaras Hobuveski saalis Linnateatri nime all. Ääremärkusena olgu mainitud, et Hobuveski saal on üks äraütlemata kaiff koht. Esmamuljena pean tunnistama, et mulle tundus toores, kuid toores ongi ju hea.

Omad pärlid noppisin Toompere jr jr poolt lavastatud Puhhis, kus siis Milne poolt loodud karakterid olid viidud üle kodute varjupaiga tuttavlikku stereotüüpide olustikku, kus oli vinti just parajalt üle keeratud. Eriti eredalt kerkisid esile punase nina ja roosas retuusis Notsu (Proode) ning ehedamast ehedam Puhh (Kaldoja). Positiivses võtmes kraapis mällu veel Marta Laani etendatud Hitleri ema Roald Dahli jutustuses, kõikide oma valude ja kahtlustega, just täpselt nii ma kujutangi ette kõrgemas keskeas, suures meeleheites, halavat eite, priima esitus. Pole midagi rohkemat öelda. Esimesest Mikk Jooritsa jaapani pärasest loost meenub eredalt veel kaiff võte kus kaks neidist rääkisid ühest samast asjast, aga nihkes, nihkes just lauseehituselt. Päris vinge.

Hapuma kogemuse sahtlisse saab paigutada, aga Moppeli ürituse, mis meenutas oma tasemelt 8.-nda klassi klassiõhtut kogu telesaate mängu ja reklaamidega, ikka päris näotu tuleb tunnistada.

Peale teist kohtumist 24. lavaka lennuga hakkavad mu lemmikud välja joonistuma need on kuttidest - Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ning plikadest Marta Laan.

Punane elavhõbe

Puustusmaa 'Punane elavhõbe' klassifitseerub kummalisel kombel minu jaoks ühte ja samma kategooriasse filmiga 'Lammas all paremas nurgas', kuigi jah, erinevas ajas ning erinevas vormis. Ehk siis mõlemal juhul on tegemist mõnusalt suupärase kodumaise põnevikuga, mida just liiga tihti siinsel kinomaastikul ei kohta. Võib täitsa võrrelda elamuse mõttes hollywoodi tööstuse toodanguga, kuid vurtsu lisab just tegevustiku toimuvus meie enda omas kultuuriruumis. Nii lavastus, kui kaameratöö tekitasid ühtse põnevikule omase tempoga terviku, ei olnud tühja-tähja nämmutamist. Näitlejate ansambli valik ning esitus vaid täiendas kenasti kogupilti, eredamad kiired olid Ulfsaki mängitud pätt Reps, kes jäi läbi filmi nii öelda heaks tegelaskujuks, kellele kaasa elada kui Sarve mängitud ehe rets Korba, just sellistena ongi jäänud mulle meelde 90ndate kaagid. Ääretult kõva roll, kummardus.

Kummardust väärib ka lõppakord - nii nagu oli kiire ka film, nii ka lõpp. Väga eeskujulik. Just steen kus, Avandi Sander läheb arestimajja andestust otsima oma tegudele ja seda Repsi käest, vastab viimane retooriliselt - 'Kas sa palvetada oskad? Marju (Repsi väljavalitu, kes ta läbi Sandri reetis) võib õpetada sind!' Klassika!

Indrek Neivelt ütles...

Tahame, et oleksime rohelised ja säästlikud, et meile oleks kõik öko; et me kannaks taaskasutatud riideid, ja et meil oleks samal ajal ka majanduskasv. Me oleme täpselt nagu karupoeg Puhh. Kui temalt küsiti, kas ta tahab saia meega või kondenspiimaga, vastas ta: "Mõlemaga!".

Aga mõlemat ei saa. Kui oleme kokkuhoidlikumad, siis saab keegi teine ka vähem raha. Riik vähem makse.

The End

Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak tegid teatrit ise endale, olles piisavalt lahked kutsumaks ka teisi häid inimesi kaema. Räägiti siis lõpust või täpsemalt öeldes isegi lõppudest, ütlemata selgelt välja, mis nüüd lõppema hakkab. Etendus koosnes neljast veerandajast, esimeses etendati nii öelda traditsionaalset teatrit - hesse zarathustra ainetel, teises juba sotsiaalkriitiliselt olmet - sõpruskonna (teatri) ühist koosviibimist, kusjuures suudeti jätta küllaltki mitteusutav ning võlts mulje, kolmandas aga abstraktset performance teatrit - inkade maailmalõpukuulutuste ning arvuti- ja infoajastu templiga, neljandas osa jäi juba mulle kaugeks. Kuid mõte igale kodanikule riiklikult antud 8gb kõvakettast on päris lahe kujund tänapäeva ja homse piiratusest. Hea oli.